Igav. Igav. Igav …
Sellele, et mul on igav, juhtis juulis tähelepanu psühhiaater, kelle juurde ma juhuslikult sattusin. Panin aja kinni kellelegi teisele, kes jättis kohale ilmumata ja mõtlesin, et kurat, kui juba aeg on ja ma olen nii vihane, siis lähen ja lobisen end tühjaks. Sattusin huvitava vestluskaaslase otsa, kel õnnestus möödaminnes mu elu muuta. Kes rääkis rahus omi (elu)plaane (minule!!!!) ja mainis nagu muuseas, et mul on minu praeguses elus väga igav. Et ma igavlen. Ja suutis mulle meelde tuletada, et ma juhin oma elu ise. Mina läksin uksest välja ja mõtlesin, et p…e, ma ei pea ometi tegema kogu aeg nii, nagu on mõistlik ja ootuspärane. Ma võin käituda iseenda meele järgi. Ja teha seda kohe!
Siin ma nüüd olen: ühe töökohaga ja vähese rahaga. Suhteliselt rahatu, samas õnnelik ja välja puhanud; uudishimulik ja ehmunud. Viimast seetõttu, et tänu kaks aastat jutti kestnud kahel kohal töötamisele ja korralikule sissetulekule olin saanud isseendaga erakordselt hästi läbi. Lausa nii meelepäraselt, et kõik mu sõbrad on harjunud ilma minuta elama. Mitte, et olukord lootusetu oleks, aga ehmatav küll. Homme tuleb sõbrants läbi, talt saab kindlati mingi ergutava impulsi.
Igav!
