2011 lõpuakord

2011 soovidest 2/3 viisin ellu, paar tükki tõmbasin muutunud olukorra tõttu nimekirjast maha ning mõneni ei jõudnud. Eelmisel aastal sai palju trenni tehtud, kõvasti lihast ja kehakaalu kasvatatud. Mis tuleb nüüd 2012 maha võtta.

2012-ks on täpselt kolm korda vähem soove …

Kodunt välja ei saanudki. Istusin, 50 kg pabistavat koera teki all süles ja vaatasin aknast magalaelanike ilutulestiku kuma ja naabrite paugutamist. Uskumatu, kui ilus koduümbrus on – valgus, varjud, puud ja kuu.

Raamatusõltuvus

Raamatusõltuvust võib kahtlemata pidada sotsiaalses ja ühiskondlikus plaanis ohutuks sõltuvuseks. See ei laasta tervist ja hoiab ajuimpulsid toimivatena. Seega pole imeks panna, et juuli raamatuvaru sai läbi loetud nädalaga.

Edasi on vaid küsimused:
- Mis edasi?
- Hoida seda ühte, viimast või minna järgmisi hankima?
- Kas viis raamatut nädalas lugeda on palju või vähe?

Korrastatud eksistents

Vaatan enda ümber, nii mitu kuud juba!

Korrastan kõike, mida näen – suhteid, elamist, arvemajandust … Tulemused on käega katsuda: viimase kahe kuuga olen tellinud kaks lisaprügikorda, visanud majast välja 20-aastase “lapse” koos elukaaslasega, nüpeldanud sõnakuulmatut koera ja kuigi see kõik kokku kõlab vägivaldselt, tunnen ma sealjuures mingit seletamatut hingerahu.

Blogielu

Nädalate või kuude pikkune kirjutamispaus ei mõjuta oluliselt sinu blogi eluiga. Ikka loetakse, vaadatakse või otsitakse midagi …

Ja kõik mu ümber on muutumas …

Puhkus sai läbi. Neli kuud rahulikku tempot, viis saadetud CV-d – üks eitav vastus, loobumine kahest pakutud töökohast ja üks valik, mis tundub sobivat kui silmaauku. See pole vist Eestis tavapärane, aga olen enda puhul ennegi täheldanud dünaamikat, kus rügan mõnuga topelt kuni väljakutse muutub nulliks, võtan seejärel aja maha ja puhkan, olen iseenda päralt ning ühtlasi tarbin ära kogu rahalise rasva, mis mulle kogunenud on.

Kunagi rääkis ajalooõpetaja, et areng toimub tsükliliselt. Spiraal, mis sisaldan nii ülespoole liikumist, ühetasandilist kulgemist kui mõningast tagasilangust, et seejärel taas olemasolevalt tasandilt kõrgemale liikuda. Ta unustas lisada teooriale liikumise intensiivsuse definitsiooni. Sellest on kahju ja praeguseks on ta vist kaelani poliitikasse sukeldunud ning pole kuuldavasti enam pooltki nii särava mõttelennuga kui meie õpetamise ajal.

Sõnakuulelik koer

Sõnakuulelik koer ei hüppa üle tänavapoolse aia, kui see on keelatud. Ta sooritab hoopis sujuva kaarega lennuharjutuse naabriaeda, limpsib sõbramehelikult naabripeni koonu üle ja on järgmise hoovõtuga tänaval. Kas midagi on valesti? Ei, ei – kõik on parimas korras …

Igavus ruulib

Igav. Igav. Igav …

Sellele, et mul on igav, juhtis juulis tähelepanu psühhiaater, kelle juurde ma juhuslikult sattusin. Panin aja kinni kellelegi teisele, kes jättis kohale ilmumata ja mõtlesin, et kurat, kui juba aeg on ja ma olen nii vihane, siis lähen ja lobisen end tühjaks. Sattusin huvitava vestluskaaslase otsa, kel õnnestus möödaminnes mu elu muuta. Kes rääkis rahus omi (elu)plaane (minule!!!!) ja mainis nagu muuseas, et mul on minu praeguses elus väga igav. Et ma igavlen. Ja suutis mulle meelde tuletada, et ma juhin oma elu ise. Mina läksin uksest välja ja mõtlesin, et p…e, ma ei pea ometi tegema kogu aeg nii, nagu on mõistlik ja ootuspärane. Ma võin käituda iseenda meele järgi. Ja teha seda kohe!

Siin ma nüüd olen: ühe töökohaga ja vähese rahaga. Suhteliselt rahatu, samas õnnelik ja välja puhanud; uudishimulik ja ehmunud. Viimast seetõttu, et tänu kaks aastat jutti kestnud kahel kohal töötamisele ja korralikule sissetulekule olin saanud isseendaga erakordselt hästi läbi. Lausa nii meelepäraselt, et kõik mu sõbrad on harjunud ilma minuta elama. Mitte, et olukord lootusetu oleks, aga ehmatav küll. Homme tuleb sõbrants läbi, talt saab kindlati mingi ergutava impulsi.

Igav!

Jadajuhtumisi talvises linnas

Paar viimast päeva on üllatanud ridamisi kummaliste juhtumistega. Esiteks avastasin üleeile õhtul koju jõudes, et väravariiv on vahelduva sula-külma tõttu kinni külmunud, nii ei jäänud mul muud üle kui siseneda hoovi üle aia. Kuidas see kõrvalt välja nägi, ma ei tea, aga enda arvates sain suurepäraselt hakkama. Võtsin hoogu, hüppasin ja maandusin kahe jala peal. Isegi mobiiliga kõnelemist jätkasin. Edasi järgnes palju vähem proosaline riivi ründamine oranži labidaga, aga see-eest väga mõjus.

Eile hommikul astusin bussi pealt maha ja siirdusin koos rahvaga üle tee, kui korraga jalad alt kuhugi ära kadusid ja nii ma oma mitme kotiga maha prantsatasingi. Valus polnud, naljakas aga küll: paar naist minu kõrval karjatasid ja hõikasid selliseid sõnakatkeid, nagu jesver, issand jne; minu ümber oli korraga mitu erinevat kinga- ja saapapaari (kõik musta värvi ja meesterahvaste omad) ning mind tõsteti väeti lapsukesena uuesti jalule. Naeratamine ja tänamine võttis päris tükk aega.

Õhtul peale trenni koju minnes astus ligi kena, hoolitsetud tõmmu noormees ja palus paari eurot. Eitava vastuse peale tegi ta ootamatu ettepaneku, et ma võiksin ta koju kaasa võtta ja tal ehk kõhugi täis sööta. Kes oleks võinud arvata, et 2011. aastal pakuvad kenad mehed end lausa ise tänaval naisele koju kaasa? Igatahes – kui kellegil on huvi soetada koju mees, kellega inglise keelt praktiseerida, siis võib Vanalinna kaema minna.

Viru keskuse juhtkond peab naissugu ajudeta šopahoolikuteks

Autole talveks lamelle alla ostes polnud mul küll aimugi, et mõnel päeval on vaja jää peal kummi vilistada, mitu mehejõudu hobujõule abiks. Detsembri lõpus sai sellest villand ja ega eriti turvaline tunne olnud ka ühel pimedal talveõhtul Sossi mäel edasi liikumise asemel tagasi libiseda. Igatahes aitas see lõplikult ühistranspordi kasuks otsustada. Ja siis see algas …

Igal hommikul kaen Viru keskuse seinal debiil-ahistavat teksti: ” Šoppamine kulutab 70% rohkem energiat kui keskmine seks”. Et sellest veel küll pole, tõestab teise külje peal olev plakat: “72% naistest mõtleb šoppamisele iga minut”. Kes on ometi Viru Keskuse turundusjuht? Debiilik, sotsiaalne hälvik või naisteajakirjadest loodud kujutluspildiga meeslaps? Ma ei tea teda ega teisi otsustajaid, aga üks on küll kindel. Igal hommikul tahaks neid sõimata, sest ma tunnen, et need plakatid ahistavad mind – naisena, inimesena ja eelkõige mõtleva olendina.

Aeg muudab su lastega naisest lastetuks

Eile, 12. jaanuaril, kustutasin oma CV-st märke laste kohta. Ja seejärel kirje lahutatud , kaaludes selle asendamist sõnaga vallaline, mis tundus mõtetu. Lõpuks kustutasin terve lõigu pealkirjaga perekonnaseis. Viie kuu pärast on noorem laps 18 ja küsimusele, millal plaanin lapse sünnitada, olen pidanud töövestlustel vastama kõigi tööl käidud aastate jooksul. Ühel korral ütlesin, et ei tea ja küsisin viisakalt sedasama mu vastas istuvalt mehelt. Nii taktitu käitumine, rääkimata mehe mitmeminutilisest vaikimisest ja märkusest, et see pole asjakohane küsimus. Temalt minule aga järelikult oli, muidu poleks ta seda ju küsinud.

Lastetuks muutumisele ajendas aga hoopis EMTA kodulehekülje külastus – tolle asutuse arvates pole mul lapsi juba kaks aastat. Ja järgi mõeldes jõudsin isegi nii kaugele, et kui ma olen nad suureks kasvatanud, siis nad ju ongi täiskasvanud mitte lapsed.

Ootamatult valdas mind väga vallaline tunne.